G. Monge on kujutava geomeetria rajaja. Esialgselt sõjalisteks eesmärkideks mõeldud Monge'i geomeetriata poleks XIX sajandi tööstuse areng võimalik olnud. Kujutav geomeetria on joonestamise alus. Gaspard Monge sündis 10. mail 1746 Beaune'is (Dijoni lähedal) Burgundias. Tema isa Jacqes Monge, rändkaubitseja ja noateritaja, pidas lugu haridusest ja saatis kõik kolm poega oma kodulinna keskkooli. Kõik 3 olid edukad, Gaspard aga perekonna geenius.

G. Monge mitmekülgne anne väljendus esmakordselt siis, kui ta oli neljateistkümneaastane: nimelt ehitas ta iseseisvalt tuletõrjepritsi. "Kuidas suutsid sa ilma juhendite või mudeliteta sellega toime tulla?" küsisid imestunud naabrid. Vastus oli justkui nooruki tulevase elutee lühike kokkuvõte: "Mul oli eduks olemas kaks täiuslikku vahendit: suur visadus ja sõrmed, mis kogu mu mõtlemise tõetruult geomeetriasse üle kandsid." G. Monge oli tõepoolest sündinud geomeeter, kellel oli ületamatu anne keerukaid ruumilisi seoseid näitlikult kujutada.

Kuueteistkümneaastaselt koostas ta kodulinna Beaune'i suurepärase plaani, kusjuures mõõdistusinstrumendid olid tema enese valmistatud. See plaan äratas tõsist tähelepanu. Olles vaimustatud Monge'i selgepiiriliselt ilmnevast andekusest, soovitasid õpetajad teda ordu poolt Lyonis juhitava kolleegiumi füüsikaõpetajaks.

Mõne aja pärast kohtas Monge kodu külastades sapööriohvitseri, kes oli näinud tema koostatud kuulsat linnaplaani. Ohvitser tegi Gaspardile ettepaneku astuda Mezienesi sõjakooli. Noormees sattus sellest vaimustusse ning andis oma nõusoleku, teadmata, et alamast seisusest isikuna pole tal väljavaateid sõjaväelasekarjääriks.

Üks olulisemaid õppeaineid oli fortifikatsioon, kindlustuste ehitamise teooria. Projekteerimisel tuli silmas pidada, et ükski kindlustuse osa ei satuks vaenlase otsetule alla. Selleks oli vaja lõputult arvutada. Ühel päeval esitas G. Monge probleemi lahenduse. Töö anti kellelegi staabiohvitserile hindamiseks. Kuna viimane ei uskunud, et seda ülesannet on võimalik nii lühikese ajaga lahendada, ei hakanudki ta esitatut kontrollima: "Miks peaksin end vaevama oletatava lahenduse keeruka ümberarvutamisega? Ma usun heasse arvutamisoskusesse, aga mitte imesse." Monge ei andnud järele ja selgitas, et ta ei kasutanud probleemi lahendamisel aritmeetikat. Visalt võitles ta selle eest, et teda kontrollitaks. Lõpuks seda tehtigi ja leiti kõik õige olevat.

Mainitud sündmust võib pidada kujutava geomeetria alguseks. Monge määrati otsekohe abiõpetaja kohale, et ta uut meetodit ka tulevastele sõjaväeinseneridele õpetaks. Ülesanded, mis selle ajani tundusid ülirasked, muutusid nüüd imelihtsateks. Monge'i vannutati oma meetodit mitte avaldama, ja viisteist aastat oligi see hoolikalt hoitud sõjasaladus. Alles 1794. a lubati tal seda õpetada avalikult normaalkoolis, kus kuulajate seas istus ka Lagrange, kellele niisugune meetod oli lausa ilmutus.

1768. a nimetati 22-aastane Monge Mezieres'i sõjakooli matemaatikaprofessoriks. Kolm aastat hiljem sai ta ka füüsikaprofessori koha. 1780 asutati Louvre'is hüdraulika õppeasutus ja Monge kutsuti seda juhtima. Kolm aastat hiljem määrati ta mereväekadettide eksamineerijaks ja seda ülesannet täitis ta revolutsioonini 1789. a.

Kuue mereväes teenimise aasta kestel oli Monge truu riigiteener ja keeldus igasugusest altkäemaksust. Tigedad aristokraadid ähvardasid teda kõige ülbemal viisil, kui ta nende andetuid poegi armutult läbi kukutas. Ta ei andnud aga kunagi järele ja ütles:"Otsige endale keegi teine, kui ei meeldi, kuidas mina oma ülesandeid täidan."
Monge'i järjekindluse tulemuseks oli igati võitlusvõimeline merevägi.

Monge'i päritolu ja kogemused ennasttäis aristokraatidega, kes teenimatuid soodustusi nõudsid, tegid temast revolutsionääri. 10. augustil 1792 suruti talle peale Mereväe- ja Koloniaalministeeriumi juhtimine. See oli väga ohtlik, sest iga hetk võis selle koha pealt giljotiini alla sattuda. 10. aprillil 1793 lubati Mongel tagasi astuda ja ta hakkas koos sõbra Berthollet'ga organiseerima kaitsearmeed.

Uus järk Monge'i elus algas 1796. aastal Napoleoni kirjaga. Mõlemad olid juba 1792.a kohtunud, kuid Monge polnud sellest teadlik. Ta oli vahepeal saanud viiekümneaastaseks, Napoleon oli aga temast 23 aastat noorem.

See oli pika ja lähedase sõpruse algus, võib-olla ainus ennastsalgav ja omakasupüüdmatu sõprus, mida Napoleon eales tunda sai.

"Tänutundest" laskis Napoleon Direktooriumil Monge'i ja Berthollet' komissarideks nimetada ja nad saadeti Itaaliasse, et nad juba majanduslikult niigi kurnatud itaallastelt võtaksid Napoleoni sõjakäigu kulude katteks ära maale, skulptuure ja muid kunstiteoseid. Sõjasaagi ülevaatamisel õppis Monge kunsti hindama ja arendas end sel alal heaks asjatundjaks.

1798 otsustas Napoleon Monge'i kultuurikomisjoni liikmena kaasa võtta Egiptust tsiviliseerima. On üsna huvitav, kuidas suhtusid Euroopa tsivilisatsiooni "heategudesse" Egiptuse elanikud ise, ja ka seda, mida kolm Euroopa kultuuri musketäri -- Monge, Berthollet ja Fourier -- omakasupüüdmatu misjonitööga saavutasid. "Lihtsameelsed" pärismaalased tegid oma kindlameelsed harijad narrideks, oodates rahulikult, kuni tuul rohutirtsuparve jälle minema puhub. Seni kritiseerisid tsiviliseerimata egiptlased vallutajate kultuuri ainsas neile tuntud keeles: kolmesajal Napoleoni eliitvägede sõduril lõigati tänavalahingus kõrid läbi. Monge ja tema kaaslased pääsesid hädavaevu.

Sõprus Napoleoniga jäi aga püsima. Monge oli arvatavasti ainus mees Prantsusmaal, kes julges ka neil päevil, kui Napoleon oli kõige kõrgim, talle oma arvamust ütelda. Niisugused väikesed kokkupõrked ei häirinud vana sõprust. 1804. a nimetas Napoleon Monge'i teenete eest krahv Peluse'iks (Pelusium).

Peale Napoleoni krahhi polnud Monge'il kerge. Revolutsionääri ja korsiklase soosiku pea oli Bourbonidele üsna ihaldusväärne. Et seda oma õlgadel säilitada vahetas Monge Pariisis pidevalt peiduurkaid. Bourbonide suhtumine Monge'isse oli õeluselt ja salvavuselt ületamatu. Väiklaselt röövisid nad vanalt mehelt tema viimase au -- selle, millega Napoleonil mingit pistmist polnud: 1816 käskisid nad Monge'i akadeemiast välja heita. Akadeemikud, seekord taltsad nagu lambad, kuuletusid.

Kui Monge 28. juulil 1818 suri, palusid õpilased luba matustest osa võtta. Kuningas keelas selle. Päev hiljem marssisid nad ühiselt surnuaeda ja asetasid pärja oma õpetaja ja sõbra Gaspard Monge'i hauale. Kuninga keeld käis ju ainult matuste kohta.
[27]